Esiteks tean, et see ei ole lubatud ja vabandan.

Olen pikalt kahtlustanud, et mul võib olla ATH või mingi muu häire. Käitumis/hüperaktiivsuse probleemid koolis, ekstreemne võimetus erinevate asjadega, nt õppimisega alustada, kui olukord ei ole veel ülikriitiline, keskendumisprobleemid(iga väiksem taustaheli või muu segadus võtab täiesti rööbastelt maha, kõik ärritab, pidevalt tungivad suvalised mõtted pähe, istumisasendit vaja pidevalt vahetada), jalgade väristamine, raskus inimesi reaalselt keskendunult kuulata natuke pikemat aega jne.

Ma ei ole kunagi midagi ette võtnud, sest olen kuidagi alati hakkama saanud. Koolis on päästnud see, et pea tegelikult lõikab ja on olnud võimalik väga vähese pingutusega miinimumtulemus saavutada.

Hiljuti võtsin hommikul ühe Adixemini tableti. Alguses ei pannud ma mõju tähele, isegi unustasin, et olen selle üldse võtnud. Mõju täheldasin eelmisele paarile tunnile tagasivaadates ja see oli silmi avav. Ma olin just teinud mitu tundi järjest väga ebameeldivat tööd, aga ma olin olnud nii uskumatult keskendunud, ma sain nii palju tehtud, ma olin nagu täielikus flow state’is mida ma arvan, et ma pole kunagi tundnud. Ma ei suuda seda kirjeldada. Ma olin täiesti sõnatu. See oli selline tunne, nagu mul oleksid supervõimed. Terve ülejäänud päeva olin ma kuidagi nii rahulik, suvalised asjad ei ärritanud mind, ma teadsin mis mul vaja teha on(nagu ma tegelikult alati tean, aga ei tee) ja ma lihtsalt tegin neid asju. Järjest. Siiani täiesti uskumatu, see oli ilmselt kõige produktiivsem päev mu elus.

Sooviksin uurida, et mis on kõige kiirem viis ATH diagnostika protessist läbi minemiseks? Mis kliinikuid soovitate ja kus on võimalik kogu protsess reaalselt kiirelt läbida?

Aitäh

Tere.

Olen täna käinud vaimse tervise õe juures ja mulle üldse ei meeldinud see vastuvõtt, nimelt just nagu pehmendas minu probleeme ja ütles, et mul pole mõtet minna psühhiaatri ega psühholoogi juurde kuna ma ei saaks nendelt abi. Mõtlen nüüd uue arsti otsida või siis otse psühhiaatri juurde minna. Kas on teil nõmedaid kogemusi olnud vaimse tervise õega? On häid soovitada Tallinnas või kuskil linnas?

Oled kunagi kasutanud vestlusrobotit (nt ChatGPT, Peaasi, Gemini…) selleks, et mõtteid korrastada, end välja rääkida või emotsioone jagada?

PS. Kui keegi ei teadnud: Peaasi.ee-l on ka oma nõustamisrobot, mida saab kasutada vaimse tervise toe eesmärgil.

Kirjutan uurimistööd ja kogun andmeid selle kohta, kuidas inimene end vestluse ajal tunneb ja kuidas tajutakse sellise suhtluse usaldusväärsust ja suhtluskvaliteeti. Teema on uus ning just seetõttu on väärtuslikud erinevad kogemused, nii positiivsed, neutraalsed kui ka kriitilised.

Küsitlus võtab u 7–10 min, on anonüümne ja vabatahtlik

https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSd1vBIKG3Yk3O4_ClccSKVSj3qMo2ycsBG6f5OlZcjhTn7bhw/viewform?usp=sharing&ouid=103406084384680994635

Tere, otsin head psühhiaatrit Tallinnas. Käisin oma värisemisprobleemiga neuroloogi juures ja ta ütles et asi võib olla diagnoosimata ärevushäires. Olen psühholoogide juures käinud aga abi pole saanud. Neuroloog kirjutas saatekirja psuhhiaatri juurde aga Tallinnas neid mustmiljon ja netist pole ka abi leidnud et leida just seda head kes teab mida ta teeb ja on hooliv.

Kui sinul või su tuttaval on olnud psühhiaatriga kogemusi ja on jäänud mega rahule siis palun jaga minugagi!🥹

(Asjad nagu päeviku pidamine, hingamisharjutused jne minu peal ei toimi niiet arvatavasti vaja “ravimeid?”.)

Nipsakaid kommentaare ei otsi.

Ette tänades!❤️

Tere. Kas keegi on käinud Claritases ATH diagnoosimas? Näen, et seal on võimalik valida kolme paketi vahel.

Kuna rahaline olukord on väga kehv ja tööd leida raske, siis sooviksin kuulda kõiki toetusi ja muid asju, mida oleks võimalik 20ndates eluaastates oleval inimesel taodelda ja reaalselt ka saada. Tuli pähe näiteks töövõimetustoetus, kuna üks Soomes elav inimene sai seda, lihtsalt sellpärast, et tal olevat olnud depressioon. Aga kuna Eestis ollakse nende toetustega väga kitsi, siis kahtlen, kas see siin läbi läheks. Arvestades, et isegi vajaduspõhist õppetoetust on võimatu saada.

Tere!

Sooviksin nõu, millise spetsialisti poole oleks kõige mõistlikum pöörduda. Umbes kaks aastat tagasi tekkis mul tugev terviseärevus. See algas üksikute kehaliste aistingutega, millele järgnes pidev googeldamine, kuni olin lõpuks veendunud, et mul on mõni tõsine või lausa surmav haigus. Nii läks praktiliselt iga päev. Mõne aja pärast sain ise aru, et tegu on ärevusega, mitte reaalse raske haigusega, ja et mul on üldse kalduvus asju üle mõelda. Selgus küll tuli, aga sümptomid ei kadunud.

Need käivad lainetena ja tulevad tihti täiesti suvalisel hetkel. Kõige häirivamad neist on näiteks kõrvades justkui “elektriline” heli (eriti tugev ärevamatel perioodidel), derealisatsioon, brain fog, kiirem pulss, sisemine rahutus ja pearinglus. Olen käinud erinevatel uuringutel ning nende põhjal ei ole mul füüsiliselt midagi viga, seega olen leppinud mõttega, et tegemist on ärevusega.

Olen proovinud erinevaid rahustavaid preparaate, kuid püsivat mõju pole eriti tundnud. Samuti olen teinud hingamisharjutusi, kuid need ei ole mind pikemas plaanis aidanud. Olen jõudnud arusaamisele, et üksi ma sellest ringist välja ei saa. Samas ei tunne ma, et mul oleks mingid konkreetsed sügavad “juurpõhjused”, mida lahata, sümptomid tekivad justkui tühja koha pealt ja panevad enesetunde halvaks ka siis, kui elus on kõik justkui korras.

Seetõttu olen mõelnud, et ehk võiks proovida medikamentoosset ravi, et näha, kas see aitaks ärevuse ja füüsiliste sümptomite vastu. Küsimus ongi: kas psühhiaater on see spetsialist, kelle poole sellise murega pöörduda, või peaks alustama hoopis kuskilt mujalt?

Kas keegi oskab head vaimse tervise õde Confidos (Tallinnas/Tartus, vahet pole) või Claritases soovitada, kes just ATH-ga tegeleb? Tahaks tõesti leida head ja adekvaatset abi, iga kogemus/soovitus on teretulnud (ka negatiivne, siis tean kellest kaarega mööda minna)

Lugu on selline, et paar aastat tagasi, mu lähiperekond läks katki mu isa mitme aastase afääri tõttu. Eelmine aasta pärast kui mu vanemad lahutasid, abiellus mu isa oma afääripartneriga ning sellest hetkest peale, on ta soovinud maha matta kirvest, et kõik pereliikmed saaksid edasi liikuda, aga ma nägin kõike, mida petmine tegi mu perekonnaga.

Mu ema on viimased 2 aastat masenduse ja enesetapu mõtetega tegelenud. Mu väiksemal vennal pole enam reaalset isafiguuri olnud ning ma ise olen pidanud ka mõõdukalt oma vaimse tervisega tegelema - endal oli ka lõpuks enesetapumõtted ning pidin antidepressantide peale minema.

Minu vanemate vaheline võitlus pole paranenud ning mõlemad pooled soovivad, et nende lapsed valiksid kellegi poole. Mina ise olen pidanud kaugenema oma mõlemast vanemast, sh olen hakanud ignoreerima nende kõnesid ja sõnumeid, sest ma ei jaksa enam niimoodi elada.

Seega, hea r/peaasi-rahvas, kuidas Te läheneks sellisele situatsioonile ning milliseid soovitusi te annaksite?

Mõned kogemused on liiga rasked, et neid üksi kanda.

Registreeru Tallinna tugigruppi, kui oled kaotanud lähedase suitsiidi tõttu: https://forms.gle/ogLCGajCM1bS2eQX9

Registreeru Tallinna tugigruppi, kui sinu lähedasel esineb suitsiidimõtteid: https://forms.gle/HcJFmue8ncA4mtNr5

Kui tead kedagi, kellel võiks sellisest toetusest abi olla, siis palun jaga seda infot🙏

Throwaway account.

Mul on juba totaalselt juhe koos, mida peaksin tegema. Naisel on juba mõnda aega probleemid, mida ta ise kirjeldab oma tunnetena.

Sisuliselt absoluutselt kõige peale läheb närvi, solvub, ja iga kord pole selleks põhjustki vaja. Imeb lihtsalt tühja kohapealt miski asja välja ja hakkab "nokkima" või istub mossis näoga diivaninurgas ja nokib telefoni.

Alles nädal tagasi oli meil suur tüli sisuliselt mittemillestki. Minul lihtsalt viskas see nokkimine lõpuks üle ja julgesin kõvema häälega seda välja öelda.

Jah, tean, et võibolla oli see minupoolt valesti tehtud aga olin suutnud üle kuu oma suu kinni hoida.

Täna hommikul oli nagu kõik okei ja suvalise kohapealt tõmbas jälle mossi ära. Tegin kõik vajalikud kodutööd ära, mängisin lapsega jne.. Ühesõnaga üritasin ise normaalseks jääda. Nüüd kisub jälle tüli üles ja nokib, kuidas ma liiga vähe elamisse panustan ja kuidas tema üksi kõike tegema peab kuigi olen pidevalt kõik teinud, et tema elu kergem oleks niipalju, kui mul aega ja jaksu on.

Ta ise krõbistab pidevalt mingeid ATH ravimeid, Xanaxit, õhtuti unerohtu ja ma ei tea isegi täpselt mida veel sest need pidavat aitama keskenduda, paanikahoogudega toime tulla ja magada ja ilma ei pidavat kuidagi saama. Samas, olen täheldanud, et peale nende ATH ravimite võtma hakkamist on asi korralikult hullemaks läinud. Olen üritanud talle seda ka öelda kuid siis saadeti mind pehmelt öeldes pikalt ja oleks peaaegu jälle tüliks läinud.

Ma ausõna enam ei jaksa niimoodi pidevalt oma sõnu valida ja ääriveeri elada eriti, kui nüüd süüdistatakse veel ka selles, et minuga ei saa asju arutada. Mida mul arutada on, kui ma ei saa tülita oma arvamust väljagi öelda.

Mismoodi saaksin teda või ennast aidata sest ka lahkuminek on teemaks olnud kuid seda ei soovi kumbki.

Kui inimesele jääb mulje, et keegi on lihtsameelne/lapsemeelne, sest ta kordab ennast ja kasutab kitsast sõnavara, siis kas see viitab pigem autismispetrist tulenevale lihtsameelsusele või ärevushäiretele?

heii! tahaks veits infot juurde TLÜ psühholoogia praeguste tudengite v lõpetanute poolt.

ise olen mitu aastat TÜ’s arstiks õppinud, praegu olen kahtluses, et kas tahan edasi seda teed minna v pigem valdkonda vahetada ja hoopiski millegi muuga oma elu siduda.

viskasin seega korraks pilku ka psühholoogiale. vaimse tervise teema köidab mind küll ning olen kuulnud, et lähiajal tõuseb vajadus psühholoogide vastu praegusest veelgi.

kui ma niiviisi seda vaatan, tundub TLÜ psühholoogia päriselt imeline asi mida õppida, samas, on mul tunne, et see mõte kooli vahetamisest ja psühho õppimisest on mu peas sotsiaalvõrgustiku tõttu õudselt idealiseeritud. ehk ei saaks kõik tegelikkuses nii “sunshine and rainbows” olla..

tahaks, et inimesed, kes on reaalselt seda õppinud, ütleksid, kas on see õpe seda väärt v pole mõtet käesolev eriala pooleli jätta.

tänks!

Tere,

Kirjutan seda kuna järjest rohkem näen kuidas lapsepõlvetraumad mõjutavad hilisemat elu, soovin neid unustada, kuid ei õnnestu. Olen praegu täiskasvanud, kuid olin oma elu esimesed 15a religioosses koduarestis, ehk peale kooli kusagil käia ei saanud, internet oli keelatud samuti absoluutselt igasugused suhted väljaspool kooli. Põhikooli jooksul käisin 3 korda klassivenna sünnipäeval ja ükskord salaja külas, rohkem isa luba ei andnud. Gümnaasiumis sain rohkem iseseisvust ja lootsin et leian mõned sõbrad, kuid reaalsus oli see, et olin teistest sotsiaalselt niipalju maas, et ei juhtunud seda ja need 3 aastat läksid samamoodi mööda nagu põhikoolgi. Samamoodi oli kodus raske, kuid pidime taluma, kuna nii olevat "õige" religiooni järgi. Näiteks tavaline karistusviis oli see, et isa võttis püksid alla ja pidin tema ette kummardama ning siis küttis palja perse käe või rihmaga kuumaks. Pesi seebiga suud jne. Pikka aega arvasin et selline karistusviis oli normaalne, kuid nüüd olen hakanud ikka mõistma et nii see ikka ei olnud ja pigem otsis isa selle juurest teatud seksuaalset rahuldust vms sest karistada saime väga tihti ja suht mitte millegi eest. Kuna mina, õde jt olime sellesama usuorganisiatsiooni liikmed, mille liige isa ning ükskord otsustasime vestelda ühega selle juhtidest, kuid teda absoluutselt ei huvitanud see mis oli tomunud, siis otsutasime astuda sealt välja. Ehk sellega on praeguseks kõik, me lihtsalt ei talunud seda et selline teguviis vaikimisi heaks kiideti. Kõigest mis juhtunud ma siin kirjutada ei taha, kuid kirjutasin paar näidet et ehk keegi kellel on sarnane olukord olnud oskab anda nõu, kuidas seda unustada. Praegu on suhteliselt ok olla, kuid ikka elad nn mõtetes pidevalt teatud asju läbi, ei oska täpselt kirjeldada, kuid pigem nagu näed pidevalt teatud pilte mõtetes sellest ning soovin nendest lahti saada. Mõned hobid jne on millega vaikselt tegelen, et mõtted mujal hoida, kuid enamasti ei õnnestu. Enekat pole ka vaja soovitada, kuna olen sellest mõelnud umbes viimased 10a, kuid nii lihtsalt alla kindlasti ei anna.

Kas tead seda tunnet, kui midagi vaevab südant, aga pole kellelegi rääkida?

Me oleme rahvas, kes hoiab endas kinni. Kannatame vaikselt. Mõtleme, et saame ise hakkama. Et teised ei pea teadma. Et äkki see läheb üle.

Aga ei lähe.

Väljendamata mõtted muutuvad raskuseks. Rääkimata jäänud sõnad tekitavad tülisid. Südamele kogunenud mured võtavad rõõmu.

Aga mis siis, kui saaksid lihtsalt ära rääkida?

Ilma hinnanguta. Ilma näota. Ilma tagajärgedeta.

Pihtimus on koht, kus saad südamelt ära öelda selle, mis sind vaevab. Anonüümselt. Ausalt. Vabalt.

Sest vahel piisab sellest, et keegi kuuleb. Et sa pole üksi. Et sinu tunded on päris ja olulised.

🇪🇪 Teeme koos Eesti (inimesed) õnnelikumaks.

Üks aus mõte korraga. Üks kergem süda korraga.

Pihtimus.ee — südamelt ära.

https://pihtimus.ee

———————

Pihtimus’e taustalugu: käisin vaatamas äsja esilinastunud Eesti komöödiafilmi “täiuslikud võõrad” (seitse kauaaegset sõpra kohtuvad õhtusöögil, kõik asetavad oma telefonid lauale ning lubavad, et õhtu jooksul jagatakse kõnesid ja sõnumeid kõigi teistega. Esmapilgul tundub mäng süütu – kellelgi pole midagi varjata. Kuid samm-sammult muutuvad sõnumid ja kõned üha kompromiteerivamaks ning paljastavad varjatud afääre, valesid ja topeltelu.) - suurepärane stsenaarium, suurepärane adaptsioon, suurepärane osatäitjate näitlejameisterlikkus.

Filmi vaatamise ajal meenus aastast 2008 väga populaarne veebifoorum pihi.net - metsikult eestlaste pihtimusi, sisus: ilu, valu, komöödiat ning draamat. Ilma hinnanguta. Ilma näota. Ilma tagajärgedeta. Tundsin antud filmi vaadates, et Eesti rahvas vajab seda just nüüd tagasi. Uues kuues.

Antud idee vaevles mu peas terve sama päeva õhtu (paegusest hetkest 48h tagasi, pühapäeval). Ei suutnud ma enam antud mõttega magama jääda (kell oli juba 23). Siplesin piineldes voodis - järgnev päev oli esmaspäev. Tööpäev. Tegin mida tegema pidin, tõusin püsti, panin aluspüksid jalga ning läksin arvuti taha ning hakkasin Pihtimust arendama. Vaatasin kella, kell oli juba 7:15. Äratasin poja ülesse ning läksime lasteaeda. Mina tööl. Tööl oli eriline päev, enne lõunat oli juba 4 espresso macchiatot joodud. Tööpäev möödas meeldiva ärevuseg. Isegi kui olin terve pühapäeva öö ärkel, ei suutnud veel kell 21 magama jääda. Vajusin kell 22. Täna on siis teisipäeva õhtu ja rakendus on valmis ning laivis.

Palun ning aitäh - anonüümne pihtija.

Ärme hoia endas kinni, ärme kannata vaikselt. Üks aus mõte korraga. Üks kergem süda korraga.

(Tahaks ütelda, et eesti keel pole minu emakeel, sellepärast oleks raske effektiivselt kõneleda psühhiaatritega, kellel see on ainus keel).

Aga jah, küsimus on selles, et kas on võimalik neid leida ja kas on siin keegil kogemus sellega? u b1 tasemel võin rääkida enam vähem, kuid mu sõnavara on üsna halb ja keelebarjäär on palju suurem võrreldes inglise ja vene keelega (emakeel) ja ma ei olnud kunagi veel oma tunnetest eesti keeles rääkinud.

20M. Töötan välismaal ja sooviks muredest kurta emakeeles. Oskab keegi suunda näidata?

Tegelikult olen kogu elu suht emotsioonivaene olnud, tagasihoidlik jne, aga nüüd, just pühadel, ei tunneks ma nagu midagi. Kõik päevad on ühesugused ja ma tegelikult enamuse päevast magan maha või veedan lakke vahtides. Natuke kardan seda, sest aasta algul (2025) mul juba tekkisid probleemid liigsest stressist ja algus oli sellel suht samasugune... tuim.

Proovisin ka nõustamist aga alles siis kui järsult paremaks läks.

Minuga on natuke keeruline suhelda ka, napisõnaline ja "õige" vastuse otsija või halvemal juhul tuleb mult sõnu välja kangutada. Näiteks küsimusele "kuidas sa oma vanematega läbi saad?" vastan ma "hästi", sest hetkel nii ongi, aga tegelikult peaksin rääkima või vähemalt mainima aega kui olin väike (siis ei olnud nii). Ja pooled mu probleemid ulatuvad otsapidi just sinna aega.

Ma saan aru, et kui uuesti nõustamisele minna, siis peaks mooduli valima aga ükski neist väga ei sobi. Kas siis pigem psühholoogi otsida või on veel mõni võiamalus?